Näitus, 15. oktoober.

   Täpselt viis päeva tagasi oli meie esimene suurem proovilepanek. Käisime näitusel! Arvan, et kirjutan sündmustest toimumise järjekorras.. niisiis.. Tegime ettevalmistustega algust juba ammu:

¤  Harjutasime seismist! Sellega tegime algust juba üpris varakult. Mitte küll intensiivselt, aga vahetevahel sättisime jalgu.
¤  Reguleerisime toitumist. Ta oli meil juba liiga priskeks läinud. Ilmselgelt. Vähendasime toidukordi/-portsjone. Hetkel saab ta kaks topsitäit krõbinaid ja üks kord lisaks midagi (kohupiim, hakkliha või muu). Alla on ta igatahes võtnud. Näeb saledam välja ja ribidelt hakkab pekikiht kaduma.
¤  Pesime! Üks kord varem tutvustasin teda veega. Tegin ta duširuumis märjaks, tema mängis selle veega veidi ja kuivatasin ära. Päev enne näitust külastasime uuesti seda ruumi. Seekord aga oli šampoon ka kaasas. Tegin märjaks ta, pesin ja loputasin. Läks kauem ja ega ta nii entusiastlik enam ei olnud. Samas vastu ka ei olnud. Niisiis kuivatasin teda ja järgmine hommik panime spreid ka veel peale. Hea lõhna andis.
¤  Kammisime. See muidugi loomulik asi. Enne pesemist lihtsalt kammisin päris pikalt teda ja sai palju-palju karvatuuste meie kogumiskotti pandud. Enne näitust kammisime ka veel.. Noh jah.. :)

¤  Lõikasime küüsi. Seda polnud ammu teinud just selle mõttega, et lõikan enne näitust ära. Kuidagi saime hakkama, aga ega eriti ei meeldi kui keegi käpast kinni hoiab. Ma ei julge palju lõigata ka. Hiljem ta laskis juba vabalt teha. Otsis neid küünte tükke.. Kärpisime neid varvavahekarvu ka. Meeldib see väljend lihtsalt. Sellel juba praktiline eesmärk - ei tassi (nii palju) pori tuppa. Muidugi näeb parem välja ka.

   Aitab nüüd sellest jutust. Me käisime siis Rakvere koertenäitusel. See toimus 15. oktoobril spordihallis. Kataloogist võib lugeda, et registreerus 689 koera. Muidugi kõik kohal ei käinud ja paljud käisid erineval ajal.. olenevalt siis sellest, millal esinema peab. Meie algus oli umb. kl 11. Kohale hakkasime liikuma veidi peale 10-t.    
   Kutsikatest olime me oma tõus ainukesed. Kokku oli bernikaid üldse 10. Istusime all tribüünil oma aega oodates. Selja taga istus üks teine berni omanik ja me hakkasime rääkima. Tema oli kolmandat korda näitusel ja selgitas mulle, mida me tegema peame. See oli väga abiks.
   Peagi hüütigi minu number. Ma muidugi ei kuulnud seda. Too samune naine ütles, et mina pean minema. Kiirustasin ringi, närv tõusis. Olime üksi seal. Kõigepealt tuli kohtunik meie hambaid vaatama. Alguses Leenu ei tahtnud näidata neid, aga saime hakkama. Siis jooksime ringis ühe tiiru. Jooksime edasi-tagasi. Vahepeal ta kõrval veidi hüples. Viimaks pidime kohtuniku ees ilusti seisma. Sellega saime ka täitsa kenasti hakkama. Ja oligi kõik läbi. Kõik läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud maiustki taskust otsida, et Leenut seisma meelitada või midagi.. Kuna olime ainukesed siis saime automaatselt 1. koha ja kaks rosetti - üks eriauhind ja teine tõu parim kutsikas. Saime veel sinisel paberil kirjelduse, millest räägin all.
   Kõik. Siis veel mõne inimesega konsulteerides tuli välja, et peame õhtul tagasi tulema. Õhtul toimus veel Best in Show e. lühidalt BIS valimine.. See on jaotatud mitmeks osaks. Grupid ja vanuse järgi. Meie siis kuulusime puppyde alla. Ehk valiti kõikide tõugude kutsikatest parim. Oehh.. Osalt pingelangusest ja ekstaasist ja samas jälle tõusvast pingest helistasin meie kasvatajale ka. Rääkisin kuidas meil läks ja uurisin tuleva kohta.
   Naasime spordihalli kella 4-ks. Siis tuli välja, et asi venib seal kuskil 5-ni. Passisime siis niisama ja kui hakati lõpuks kutsikaid kokku koguma, läksime oma järjekorda ootama. Oii.. neid oli palju! Väga palju! See ring oli ka pool spordihalli suur. Ja ikka ei mahtunud me ühte ritta ära. Igatahes oli seekord Leenu ka rohkem närvis. Kui me pidime ringi minema, siis Leenu kohkus ja esialgu kartis. Sain ta ilusti enda kõrvale jooksma kui maiuse võtsin. Siis seisime rivis, kuidagi... ja meid oli niiii palju, et kohtunik jättis meid välja. Teised valitud jäid veel ringi. See pole tegelt nii jama. Siin loevad kohtuniku eelistused ka suuresti. Kahjuks ma ei tea, kellele ta lõpuks poodiumikohad jagas.

   Ja nüüd VIIMAKS saime koju puhkama. Näitusel nägime paari tuttavat ka. Ja nagu ma lubasin, siis tutvustan meie kirjeldust. Kohtunik oli leedulanna Livija Zizevske (hiljem kutsikaid valis teine kohtunik, ning sealt kirjeldust ei saa). Minu arust oli ta sõbralik ja pole ette heita midagi. Tema kirjeldas meie koera siis nii:
* Kena ja tugev kutsikas.
* Hea pea.
* Väga hea keha.
* Head jalad ja liikumine.
* Väga hea kasukas ja temperament.

No mul pole küll millegagi seda võrrelda, aga mulle meeldib! Olen väga rahul. Loodan, et mitte põhjuseta.
Järgmine päev tegin (laenatud) digikaga pilti ka koerast ja rosettidest.

"Mina ja minu rosetid" - 16. oktoober 2011.