Natuke muud juttu ja pilte.

   Kui juba alustasin ja aega leidsin siis teen oma viimase plaani ka teoks. Kirjutaks niisama juttu ja lisaks pilte. Digikas mul parandamatu ja olen hetkel ilma. Pildid tehtud telefoniga või teiste kaameratega.

   Sügisest tunneme ikka täiega mõnu. Pole enam seda palavat päikest, mille eest varjuda. Vihma sajab ja porilombid tekivad. Porilompide ümber kaevab Leenu kraave ja vaatab kuidas vesi teise kohta voolab.. Lihtsalt geniaalne koer.. :D
   Lisaks on ta kasvult juba nii suur, et mõnus mürada. Pole veel kõige suurem, aga siiski juba suur.. Pole midagi mõnusamat kui temaga mängida ja maadelda. Koer lihtsalt on 100% lojaalne ja ei soovi mitte midagi muud peale Sinu hoolivuse ja sõpruse.. Tõesti, parim sõber. Meeldib ütlus "Koer liputab saba südamega".
   Seetõttu, et Leenust on saanud nii tähtis osa minu elus, täiesti kaheldamatu ja püsiv osa, otsustasin ma võtta ta oma klassi ühispildile.. Iga hommik oli tahe ta kooli kaasa võtta ja nüüd sai see tehtud. Nimelt oli meil kooli ajalehe jaoks vaja pilti klassist. Otsustasime, et pilt peab olema meie huvialadega seotud. Mõtlesin, et kõige paremini iseloomustaks mind mu koer. Pildi tegemine käis ruttu ja koolimajas kaua viibima ei pidanud(+ kool oli suht tühi). Õnneks ei hirmutanud see teda. Oli isegi huvitav tal jälle võõraste inimestega kohtuda. Nooremad äratasid huvi üles ja mõni julges katsumagi tulla.

Pilt tuli selline:
klikates suurem

Klassi pilt ajalehe jaoks - 13. oktoober 2011.

   Mõned teised pildid sügisest, kvaliteedi pärast vabandan.

Sügeleb... - 16. oktoober 2011.

Midagi väga huvitavat paistis eemalt. Pall tähelepanuta kohe. - 9. oktoober 2011.

Lihtsalt istume niisama, nägu tüdinud peas. Muidu on ta soliidne daam..  - 15. oktoober 2011. 

Läbi akna vaadates nägin - istuvad kahekesi trepil ja mõlemad naudivad omaette ilma. - 4. oktoober 2011. 

Lihtsalt oma palli valvamas.. - 9. oktoober 2011.

....ja lehehunnikus lesimas... - 9. oktoober 2011.

...ja sörkimas... - 9. oktoober 2011.

...ja otsa  vaatamas... - 9. oktoober 2011.

...ja lehtede all lesimas. Lehed sinna peale muidugi tehislikult sattunud. ;) - 9. oktoober 2011.

Ebakvaliteetne pilt, aga hea Chappy reklaam. Leenu on tegelikult kikkiskõrvadega bernikas. Unikaalne! :D - 9. oktoober 2011.

Näitus, 15. oktoober.

   Täpselt viis päeva tagasi oli meie esimene suurem proovilepanek. Käisime näitusel! Arvan, et kirjutan sündmustest toimumise järjekorras.. niisiis.. Tegime ettevalmistustega algust juba ammu:

¤  Harjutasime seismist! Sellega tegime algust juba üpris varakult. Mitte küll intensiivselt, aga vahetevahel sättisime jalgu.
¤  Reguleerisime toitumist. Ta oli meil juba liiga priskeks läinud. Ilmselgelt. Vähendasime toidukordi/-portsjone. Hetkel saab ta kaks topsitäit krõbinaid ja üks kord lisaks midagi (kohupiim, hakkliha või muu). Alla on ta igatahes võtnud. Näeb saledam välja ja ribidelt hakkab pekikiht kaduma.
¤  Pesime! Üks kord varem tutvustasin teda veega. Tegin ta duširuumis märjaks, tema mängis selle veega veidi ja kuivatasin ära. Päev enne näitust külastasime uuesti seda ruumi. Seekord aga oli šampoon ka kaasas. Tegin märjaks ta, pesin ja loputasin. Läks kauem ja ega ta nii entusiastlik enam ei olnud. Samas vastu ka ei olnud. Niisiis kuivatasin teda ja järgmine hommik panime spreid ka veel peale. Hea lõhna andis.
¤  Kammisime. See muidugi loomulik asi. Enne pesemist lihtsalt kammisin päris pikalt teda ja sai palju-palju karvatuuste meie kogumiskotti pandud. Enne näitust kammisime ka veel.. Noh jah.. :)

¤  Lõikasime küüsi. Seda polnud ammu teinud just selle mõttega, et lõikan enne näitust ära. Kuidagi saime hakkama, aga ega eriti ei meeldi kui keegi käpast kinni hoiab. Ma ei julge palju lõigata ka. Hiljem ta laskis juba vabalt teha. Otsis neid küünte tükke.. Kärpisime neid varvavahekarvu ka. Meeldib see väljend lihtsalt. Sellel juba praktiline eesmärk - ei tassi (nii palju) pori tuppa. Muidugi näeb parem välja ka.

   Aitab nüüd sellest jutust. Me käisime siis Rakvere koertenäitusel. See toimus 15. oktoobril spordihallis. Kataloogist võib lugeda, et registreerus 689 koera. Muidugi kõik kohal ei käinud ja paljud käisid erineval ajal.. olenevalt siis sellest, millal esinema peab. Meie algus oli umb. kl 11. Kohale hakkasime liikuma veidi peale 10-t.    
   Kutsikatest olime me oma tõus ainukesed. Kokku oli bernikaid üldse 10. Istusime all tribüünil oma aega oodates. Selja taga istus üks teine berni omanik ja me hakkasime rääkima. Tema oli kolmandat korda näitusel ja selgitas mulle, mida me tegema peame. See oli väga abiks.
   Peagi hüütigi minu number. Ma muidugi ei kuulnud seda. Too samune naine ütles, et mina pean minema. Kiirustasin ringi, närv tõusis. Olime üksi seal. Kõigepealt tuli kohtunik meie hambaid vaatama. Alguses Leenu ei tahtnud näidata neid, aga saime hakkama. Siis jooksime ringis ühe tiiru. Jooksime edasi-tagasi. Vahepeal ta kõrval veidi hüples. Viimaks pidime kohtuniku ees ilusti seisma. Sellega saime ka täitsa kenasti hakkama. Ja oligi kõik läbi. Kõik läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud maiustki taskust otsida, et Leenut seisma meelitada või midagi.. Kuna olime ainukesed siis saime automaatselt 1. koha ja kaks rosetti - üks eriauhind ja teine tõu parim kutsikas. Saime veel sinisel paberil kirjelduse, millest räägin all.
   Kõik. Siis veel mõne inimesega konsulteerides tuli välja, et peame õhtul tagasi tulema. Õhtul toimus veel Best in Show e. lühidalt BIS valimine.. See on jaotatud mitmeks osaks. Grupid ja vanuse järgi. Meie siis kuulusime puppyde alla. Ehk valiti kõikide tõugude kutsikatest parim. Oehh.. Osalt pingelangusest ja ekstaasist ja samas jälle tõusvast pingest helistasin meie kasvatajale ka. Rääkisin kuidas meil läks ja uurisin tuleva kohta.
   Naasime spordihalli kella 4-ks. Siis tuli välja, et asi venib seal kuskil 5-ni. Passisime siis niisama ja kui hakati lõpuks kutsikaid kokku koguma, läksime oma järjekorda ootama. Oii.. neid oli palju! Väga palju! See ring oli ka pool spordihalli suur. Ja ikka ei mahtunud me ühte ritta ära. Igatahes oli seekord Leenu ka rohkem närvis. Kui me pidime ringi minema, siis Leenu kohkus ja esialgu kartis. Sain ta ilusti enda kõrvale jooksma kui maiuse võtsin. Siis seisime rivis, kuidagi... ja meid oli niiii palju, et kohtunik jättis meid välja. Teised valitud jäid veel ringi. See pole tegelt nii jama. Siin loevad kohtuniku eelistused ka suuresti. Kahjuks ma ei tea, kellele ta lõpuks poodiumikohad jagas.

   Ja nüüd VIIMAKS saime koju puhkama. Näitusel nägime paari tuttavat ka. Ja nagu ma lubasin, siis tutvustan meie kirjeldust. Kohtunik oli leedulanna Livija Zizevske (hiljem kutsikaid valis teine kohtunik, ning sealt kirjeldust ei saa). Minu arust oli ta sõbralik ja pole ette heita midagi. Tema kirjeldas meie koera siis nii:
* Kena ja tugev kutsikas.
* Hea pea.
* Väga hea keha.
* Head jalad ja liikumine.
* Väga hea kasukas ja temperament.

No mul pole küll millegagi seda võrrelda, aga mulle meeldib! Olen väga rahul. Loodan, et mitte põhjuseta.
Järgmine päev tegin (laenatud) digikaga pilti ka koerast ja rosettidest.

"Mina ja minu rosetid" - 16. oktoober 2011.

 

KOOOOL!!!

Hei-hei!
   Mõtlesin, et kuidagi pikaks on läinud postituste põud. Pooleli postitus ei saa kohe kuidagi valmis. Niisiis.. Viimasest tunnist arvestades oleme neljas tunnis käinud. Leandra ootab neid päevi juba himuga. Suurest entusiasmist roniks iga hetk autosse. Tundides on selgunud, et ta on väga taiplik, aga samas ikka paras rahmeldis. Võõrad on öelnud, et enerigapomm.

   Me oleme õppinud päris palju uusi asju. Neljas-viies tund olime ikka kooli juures. Seal harjutasime erinevaid asju..
* Kehakeele lugemist. Kõndides kui mina pööran ühele või teisele poole, kuidas ta kaasa tuleb; tempo muutused.
* Tähelepanu hoidmine, pinge. Teistest mööda kõndimine; kõik küllaltki tihedalt koos olles kuuletumine.
* Reageerimise kiirust. See polnud meie puhul nii tähtis, kuigi hakkama saime. See oli pigem harjutus saksakatele ja belgia lambakoerale..
* Peituse mäng! See oli midagi huvitavat. Koer koolitaja kätte ja mina pidin heki taha minema. Märguande peale hüüdsin "KUKU!" ja koer otsis üles mind.. Kodus proovides tegime ka. Tundus, et talle väga meeldib. 

   Kaks eelnevat trenni olid veidi erinevad. Kuues tund oli meil Pajusti vallamaja juures. Trennis me ei teinud uusi harjutusi vaid testisime kuidas koerad suhtuvad autodesse, jalgratturitesse ja jalakäijatesse. Autosse suhtus küllaltki suvalt, jalgrattur huvitas rohkem, aga siiski mitte liiga palju <- puhas uudishimu. Jalakäijatega ka probleemi ei ole. Oleme paar korda linnas ka jalutamas käinud, tutvustanud talle erinevaid keskkondi. Seal ta käitub ka küllaltki korralikult. Uurib ja nuusib võõraid lõhnu.
   Viimane ehk seitsmes tund toimus linnas. Me pidime minema Krooniselveri alla parklasse. Koer õnneks tundis end küllaltki normaalselt seal. Ei olnud hirmutav, et taevas ära kadus. Seal harjutasime treppidest käimist. Muidu oli ta täitsa nõus treppidest käima. Talle ei meeldinud ainult need trepid, mis läbi paistavad. Ehk siis need võretrepid või kuidas neid ka nimetama ei pea.. Seda palju ei teinud, ei tea ka kuidas talle mõjub see. Käisime veel keskväljakul. Seal uurisime purskkaevu. ega eriti lähedale ei kippunud. Pärast parklasse naastes harjutasime kohale minekut veel. See on ilusti selge.

   Tolle rahmeldusega tuleb lihtsalt ise rahulikuks jääda. Tegelikult ta teeb kõik ilusti ära. Kui midagi kohale jõuab siis on tahe kohe nii suur. Nt. hiljuti käisime lihtsalt jalutamas ja ma küsisin temalt lamamist. Seda tavaliselt koer nii vabatahtlikult ei tee, kuidagi alandlik tunne tuleb ma arvan. Igatahes, varem me tegime seda nii, et ma tulin ise ka alla või viisin käe allapoole. Seekord proovisin ilma kehakeeleta ja ainult suulise käskluse peale. Peale veidike pusimist tegi ta ükskord selle ära ja ma kiitsin teda ohtralt. Leenu sai sellest nii palju power'it, et järgmised korrad juba enne küsimist viskas pikali. :D